Kuigi meie lapsed on juba üle nädala koolis käinud ja meie tihe suveürituste sari on selleks korraks seljataha jäänud, ei kao eredad suvemälestused kindlasti veel niipea. Lausa õhkama võtab, kui tore oli meie seekordne suvelõpureis Põlvamaale, seda kindlasti heas mõttes. Saime näha nii palju ilusaid ja põnevaid kohti Eestimaal, veeta mõnusalt aega toredate kaaslaste seltsis nii reisides, mängides, meisterdades kui ühiselt kokates ja majandades.
Meie reisiseltskonna tugevuseks võib kindlasti pidada sõbralikkust, üksteisemõistmist ja toetamist, mis oli meie kahepäevase ühiselu toimimise viis. Seltskond oli 19-liikmeline. Seegi kord oli kaasas vapper ema koos poja ja 7-kuuse plikatirtsuga ja nad tegid kaasa kõik mägironimised, veesuplused ja saunatamised. Mis puutub täiskasvanutesse, siis ühises tiimis lõid kaasa nii kasvatajad, praktikandid ja vabatahtlikud, kokku kuus inimest. Mis saab olla veel rõõmustavam, kui tunnetus, et keegi ei võõrista kedagi, kõik on kokkukasvanud ja panustavad ühise ettevõtmise nimel.
Aga nüüd reisist endast, mis toimus 29.-30. augustil. Ikka aastatepikkusele traditsioonile vastavalt ja tähendusega panna suvele üks asjalik ja tore punkt.
Õhinat täis reisiselle buss alustas vuramist Põlvamaale 29.augustil peale kella 11, järelkäruga kaasas meie reisikotid ja toidumoon.
Juba paljudest eelnevatest reisidest tuttav bussijuht Tarmo Tuuliku Reisidest soovis meid juba alguses üllatada ja viis meid vaatama Karilatsi kalakasvatust. Mis tore võluriik siin küll avanes oma minimägede, sillakeste ja muidugi vees vonklevate vikerforellidega! Järgmises peatuses Postiteel said kõik teretada metallskulptuuri Rändaja ja ajaloolised pildid sellest kohtumisest plõksutati kaameratesse.
Järgmises peatuses Tilleoru matkaraja alguses jagas juhataja Piret kõikidele juhtnööre, kuidas üks korralik matkaja peab looduses käituma. Temast kujunes meile giid, kes rivi etteotsa asus ja kasvataja Taimi jälle jäi ankrumeheks, et keegi rajal kaotsi ei läheks.
Sellel peaaegu 5-kilomeetrisel tõusude ja langustega ürgmetsa radadel läks vaja vastupidavust, aga kõik tegid raja nurisemata läbi. Tore oli turnida kitsukestel radadel iidsete puude all, kus ürgorus vulises kitsuke Ahja jõgi , hiljem aga lookles oru põhjas kuivanud Hurmi oja.
Väikest kehakinnitust võtsime ja puhkepausi pidasime kauni Merioone liivakivi paljandi juures, kus väljavoolava allika juures ka ennast karastasime ja allikavett rüüpasime.
Selline mägironimine võttis jalad ikka parasjagu nõrgaks. Edasine puhkus Palojärve ääres kulus marjaks ära: veemõnusid saime nautida päris mitu tundi. Ilm oli suvine, vesi mõnusalt soe ja nii suured kui väikesed hullasid vees isu täis.
Meie laagripaik asus Tuuliku talu looduslikult kaunis kohas. Osad tegid oma asemed palkmajja, osad jälle panid telgid püsti. Küll oli nüüd voli mööda muru lipata, siis jälle saunalaval higistada, vahepeal grillilt kuume ampse suhu pista või vahukomme küpsetada. Ja lõkke äärest ei raatsinud veel hilistunnilgi lahkuda.
Ja kindlasti jäi kõigile meelde, kuidas me püüdlikult savitöötoas perenaise Krista juhendamisel savimeeneid ja/või nõusid valmistasime. Hiljem kui asjad ka ära glasuurime, on neist laste peredel suur rõõm ja üllatus, kui osavad me lapsed on.
Järgmine päev algas varahommikul pudruringiga ja asjade pakkimisega nagu alati. Otepää seikluspargi poole vurasime kartuses, et vihm paneb meie plaanidele veto peale. Aga rajameistrid olid optimistlikud ja vihmgi jäi üle. Kolmel rajal läks lahti tõeline pingutamine ja higistamine- meie lapsed endale juba häbi ei teinud ja kõik olid kangelase nime väärilised. Otepääl oli ka meie viimane piknik. Jõudnud Tartusse tagasi, oli see omamoodi nagu ühest maailmast teise astumine. Rõõmsast ja ühisest mängumaailmast tõsisesse ja asisesse argipäeva. Suur tänu toetajatele võimaluse eest nii toredaid hetki koos toredate kaaslastega kogeda!
