Turvakodu iga-aastane suvelõpu reis viis meie 18 suuremat ja väiksemat matkaselli 27. – 28. augustil 2020.a Põlvamaale Tuuliku puhketallu. Nagu ikka reisi alustades kolisime bussi peale kogu oma reisivarustuse alustades magamiskottidest, telkidest, pottidest, ämbritest jne. kuni kõikvõimalike toiduaineteni välja – seda kõike eelnevalt väga põhjalikult läbi planeerides, et kohapeal millestki puudus ei tuleks.
Ilmataat otsustas meie närvid korralikult krussi keerata. Päeva algus tabas meid sajuhoogudega ja peatuspaika jõudsime samuti vihmasajus. Aga plaanid olid ju paigas ja millestki ilma jääda ei olnud meil kavas. Tuuliku talu pererahvas eesotsas perenaise Krista ja peremehe Tarmoga juba ootasid meid. Krista, kes on ka kohaliku savitöökoja perenaine, jagas meid kahte gruppi ja siis läks töökojas tõsiseks tööks. Savist annab ju imetoredaid asju meisterdada ja Krista juhendamisel lasime oma fantaasial lennata.
Meie töödele tuleb veelgi järg, sest peale ahjus kuivamist sõidame septembris veel skord Tuuliku rahva juurde töid üle glasuurima.
Edasi võtsime kõik haneritta ja peremehe Tarmo kannul asusime kohalikku ümbrust avastama. Põnevust jagus kuhjaga, olgu seda siis mäerinnakutel turnides ja hiiglasuuri kasepahkasid imetledes või kopraradadel ukerdades ja hinnates, kui suuri puid on suutnud see näriline oma teravate hammastega läbi närida. Ka tuli ette ekstreemsemaid üle kitsaste purrete samm-sammu haaval hiilimist. Üks noormeestest potsatas isegi korraks vette, aga ega spordipoiss sellest lasknud tuju langeda. Maastik üllatas meid oma orgude ja mägedega väga ja uskumatu, et see kõik on suure metsamassiivi sees peidus ja suure maantee ligidal.
Meie päevaplaanis oli ka ujumine Palo järves ja meie neli vaprat last koos kasvataja Taimiga võtsid selle väljakutse jaheda ilma kiuste vastu.
Aga peale ujumist ootas puhkekohas juba kuum saun ja lapsed tundsid ennast kui paradiisis.
Kasvataja Raul oli grilli kuumaks saanud ja nüüd saime kõik kuumi vorste maiustada. Päev ise vajus õhtusse kui ümber sündinult: roosakas pilvitu hämarus ja paitav soojus rammestasid väsinud lapsi.
Lõkke kohal oli tihe askeldamine, kõik tahtsid oma vahukommikepikesi soojendada. Ega keegi magamaminekule vabatahtlikult sättinud, aga järgmise päeva tegemised ootasid ees ja seepärast pidid kõik ennast unele asutama, kes tuppa, kes telki. Üks kui teine käis öösel üleval ja siis olid kõik vaimustunud kõrgest selgest tähistaevast.
Järgmisel päikselisel hommikul, kui sooja pudru ja võileibadega olime keha kinnitanud, jätkasime reisi Hellenurme poole. Hellenurme vesiveski veskiemand Mae Juske juba ootas meid. Suures restaureeritud vesiveskis oli meil kõigepealt võimalus rukkileiva teost osa võtta ja nii, et igaüks sai endale väikese pätsi voolida, mis siis senikaua ahjus küpsesid, kui meie mööda veskit uudistasime ja veskiemanda selgitusi kuulasime. Oli ikka võimas tunne sellist masinavärki töös näha ja saada aimu, kuidas vanasti vee jõul veskid töötasid ja kuidas üldse veski süsteem töötas.
Ringkäigu järel kogunesime jälle saalis ja veskiemand võttis ahjust leivakesed, mis olid kenasti kerkinud ja igaüks oma kaunistuse või sümboliga. Ja ühine sooja leivapalukese maitsmine ilma või võiga – see oli leivateo kõrghetk! Tänasime veskiemandat meeldejääva elamuse eest.
Seekordne matkaüritus nii Põlvamaal kui Hellenurmes jääb meile kõigile meelde oma kauni looduse, põnevate õpitubade kui laheda sõpruskonna poolest.
Muljed pani kirja turvakodu kasvataja Milvi. Aitäh!
