Oi kui palju sooja ja päikesepaistet jagus sellesse suvesse!
Sai lõpmatult õues lustida, päikesepaistel peesitada ja veemõnusid nautida. Kohe kahjugi, et nii ilus suvi nii kähku otsa sai!
Et kaunid suvemälestused jääksid pikemalt püsima, selleks oleme turvakoduga juba aastaid võtnud ette suvelõpu-trippe Eestimaa kaunitesse paikadesse.
Selle aasta 30.-31.augustil avastasime oma vahva seltskonnaga Võru- ja Valgamaa põnevaid paiku. Meid oli kokku 18 väiksemat ja suuremat reisiselli.
Meie esimese reisipäeva sihtpunkt oli Pokumaa. Buss vuras Pokumaa poole tihedas vihmasajus, mis tegi meele ärevaks – kas tõesti rikub ilm meie plaanid ära. Aga Võrumaa võttis meid vastu sõbralikult, vihm oli siit enne meid üle käinud ja ainult puud sabistasid meile piisku kaela!
Pokumaal Pädasoo talus pidasime maha oma esimese pikniku. Oleme juba meistrid oma traditsiooniliste burgerite valmistamises ja kõigile maitsesid need ülihästi.
Siis võtsime giidi juhatusel haneritta ja suundusime metsaretkele. Mis põnevaid metsaleide ta meile tutvustas, mis uut ja huvitavat me metsaelanikest kuulsime. Ka seisime silmitsi tõeliste pokudega, mis istutati Pokumaale tunnusmärkideks 10 aastat tagasi.
Pokumaa väga avaras paviljonis tutvusime giidi juhatusel Pokumaa mõtte algataja kirjanikust kunstniku Edgar Valteri loomingu väljapanekutega, samuti viibisime tema väikeses töötoas.
Seejärel läks suures saalis lahti meisterdamine. Iga laps valmistas juhendajate käe all endale mälestuseks suveniirpoku.
Meie ööbimispaik oli 13kilomeetri kaugusel Kooraste metsamajas.
See paik oli tõeline metsaparadiis kõrgel uhke metsaga kaetud kaldapealsel, kus all laius üks Kooraste järvedest.
Nüüd oli kõikidel voli ringi joosta, julgemad käisid vees, head-paremat söögipoolist näksiti kogu pika õhtu jooksul, kasvataja Raul oli väsimatu grillimeister. Ja lõkke ümber oli niisama mõnus tulle vahtida ja tuulekohinat kuulatada.
Magamine oli lastele omajagu väljakutse, millega aga kõik hästi toime tulid. Matkamaja teisel korrusel avara kaldkatuse all olime oma magamiskottides kui silgud rivis, ühel pool poisid, teisel tüdrukud. Eks see oli parasjagu romantiline, kui lisada veel asjaolu, et majas polnud ka elektrit ja toimetasime tormilaterna valgel. Aga väsinud matkamehed ei kihistanud ega podisenud kuigi kaua. Ja metsa all kahes telgis valvasid kasvatajad suure laagri rahu.
Järgmisel hommikul peale sooja pudru ja võileivadega kehakinnitust oli suund Sangaste lossi poole. Veel kell 10 hommikul lasus kõikjal tihe udu ja Sangaste loss seisis kui kummitusloss.
Meie juba tuttav giid viis meid nüüd järgmisele matkarajale. Tal oli jätkuvalt meile palju uut ja huvitavat pajatada. Rukkikrahviks kutsutud Magnus Bergi suurest loodusehuvist sündis üle saja aasta tagasi väga liigirohke metsapark, kuhu olevat kuulunud peaaegu 500 erinevat liiki puud, põõsast ja taime. Praegu olevat pargis alla kahesaja liigi.
Giidi juhatusel oli meil võimalik imetleda ka Sangaste lossi seestpoolt. Jalutasime uhketes ruumides, nägime ka ühe pulmapeo soliidset ettevalmistust. Ja isegi torni ronisime ja imetlesime avarat panoraami, kes vähegi ulatus üle müüririnnatise piiluma.
Sangastes viibisime peaaegu kaks tundi, aga see aeg kulus märkamatult. Meie kõikide tänusõnad kuulusid meie sõbralikule ja huumorisoonega giidile Tuuli Merimaa´le.
Mis saab veel toredam olla, kui heade sõpradega koos üks mõnus ja hariv reis kaasa teha. Sellest suvest jääb meie reisigrupile kõigile üks helge mälestus!
Kirja pani kasvataja Milvi.
- sept 2018