18.juulil oli meil tore võimalus jälle külastada Tallinna loomaaeda, kuhu seekord said kaasa sõita 12 last, kaks ema ja kaks kasvatajat. Sellelgi korral oli meie reisiseltskonnas 5-kuune pesamuna ja meie toredad Iraagi lapsed koos emaga, kes on meie turvakodu lastega juba suurteks sõpradeks saanud.
Bussisõit nagu ikka kulges jutuvadinas ja paljuski mobiilides toksides- aga ega uue ajastu trende enam suurt muuda. Tallinn- Tartu vahemaa ei ole küll teab kui pikk, aga moosipirukad väikeseks pruukostiks kulusid küll kõigile marjaks ära.
Tallinna sisse sõites ja bussiaknast välja kiigates läksid paljudel kaelad pikaks – ikkagi suurlinnaga tegu ja ümbrus võõras, isegi ärevust oli laste jutus tunda – siin on ikka teistmoodi kui meil!
Väike sagimine loomaaia väravas käib alati asjaga kaasas – veel ei teata täpselt, mis toimuma hakkab ja kuhu suundutakse.
Aga juba esimene peatus väikeloomade aedikus näitas, kui väga meie lapsed ihkavad loomade ligi olla ja neid nunnutada.
Rebasemäel oli sedavõrd tegemist, et nüüd ei saanud meie lapsi kuidagi edasi liikuma. Kõik tahtsid endale näomaalinguid ja Sky-Jumpil hüpata. Siin ei lõppenud järjekord mitte hetkekski.
Suur tänu kolmele näomaalijale, kes terve pika päeva jooksul kõigile soovijatele väga uhkeid maalinguid tegid ja üldsegi väsimuse märke ei ilmutanud.
Loomaaias kulgesime väikeste salgakeste kaupa. Tore oli siis vahepeal kokku saada ja elavalt muljetada, mida siin või seal keegi huvitavat nägi.
Sel korral õnnestus meil ometigi leopardi tema elusuuruses näha. Ja kui suureks oli juba ninasarviku poeg kasvanud, kes eelmisel suvel sündis. Väike pettumus tabas siis, kui lootsime jääkaru ujumist läbi basseiniklaasi piiluda: nüüd olid seinad helesiniseks võõbatud ja näha oli ainult kaldal peesitavaid karusid. Roomajate paviljonis tembutas üks meie seltskonna laps veidi hiigelpüütoniga: tüdruk külitas põrandal ja nagu suudles roomajat läbi klaasi. Ja püüton limpsas klaasi ja nii nad siis vastakuti seal suhtlesid. Tundus nagu päris!
Toredaid seikasid erinevate loomadega kohtumisest oli lastel päeva jooksul kuhjaga. Ja oh seda toredat võimalust oma taskuraha kulutada – nüüd oli igaüks tähtis mees ja sai ise otsustada, mis see kõige olulisem ost küll võib olla! Ja kui oma rahast kippus puudu tulema – eks siis kasvataja aitas hädast välja!
Rebasemäele jõudsime tagasi väsinutena. Nüüd maitsesid kõigile pannkoogid ülihästi. Veidi kahju, et friikaid enam ei jätkunud – aga kes hiljaks jääb, see ilma jääb!
Meie kaks poissi, kel Sky-Jumpil päeval ei söandanud üles tõusta, võtsid nüüd julguse kokku ja tegid oma esimesed õhulennud. Suur rõõm ja rahulolu eneseületamisest – jess, ma tegin selle ära- peegeldus ehedalt poiste nägudelt vastu. Rääkimata kasvatajast, kes jagas sisimas laste rõõmu.
Ja kodutee, käsikäes meie kahe traditsioonilise seltskonnaga Mäekodust ja Käopesast, kulges päevast veidi väsinud, kuid väga rahulolevate laste tukkumiste ja jutupobina saatel.
Üks järjekordne mõnus ja vaheldusrikas päev toredate kolleegide, sõbralike laste ja toetavate koostööpartneritega jäi seljataha. On, mida mäletada, on, mida oodata. Aitäh!
Milvi Pensa, kasvataja