Kuidas me jälle Eestimaad avastasime

Kuigi meie lapsed on juba üle nädala koolis käinud ja meie tihe suveürituste sari on selleks korraks seljataha jäänud, ei kao eredad suvemälestused kindlasti veel niipea. Lausa õhkama võtab, kui tore oli meie seekordne suvelõpureis Põlvamaale, seda kindlasti heas mõttes.  Saime  näha nii palju ilusaid ja põnevaid kohti  Eestimaal, veeta mõnusalt aega toredate kaaslaste seltsis nii reisides, mängides, meisterdades  kui ühiselt kokates ja  majandades.

Meie reisiseltskonna tugevuseks võib kindlasti pidada sõbralikkust, üksteisemõistmist ja toetamist, mis oli meie kahepäevase ühiselu  toimimise viis. Seltskond oli 19-liikmeline. Seegi kord oli kaasas vapper ema koos poja ja 7-kuuse plikatirtsuga ja nad  tegid kaasa kõik mägironimised, veesuplused ja saunatamised. Mis puutub täiskasvanutesse, siis ühises tiimis lõid kaasa nii kasvatajad, praktikandid ja vabatahtlikud, kokku kuus inimest.  Mis  saab olla veel rõõmustavam, kui tunnetus, et keegi ei võõrista kedagi, kõik on kokkukasvanud ja panustavad ühise ettevõtmise nimel.

Aga nüüd reisist endast, mis toimus 29.-30. augustil. Ikka aastatepikkusele  traditsioonile vastavalt ja  tähendusega panna suvele üks asjalik ja tore punkt.

Õhinat täis reisiselle buss  alustas vuramist Põlvamaale 29.augustil peale kella 11, järelkäruga kaasas  meie reisikotid ja toidumoon.

Juba paljudest eelnevatest reisidest tuttav bussijuht Tarmo Tuuliku Reisidest  soovis meid juba alguses üllatada ja viis meid vaatama Karilatsi kalakasvatust.  Mis tore võluriik siin küll avanes oma minimägede, sillakeste ja muidugi vees vonklevate vikerforellidega!  Järgmises peatuses Postiteel said kõik teretada metallskulptuuri  Rändaja ja ajaloolised pildid sellest kohtumisest plõksutati kaameratesse.

Järgmises peatuses Tilleoru matkaraja alguses jagas juhataja Piret kõikidele juhtnööre, kuidas üks korralik matkaja peab looduses käituma. Temast kujunes meile giid, kes rivi etteotsa asus ja kasvataja Taimi jälle  jäi ankrumeheks, et keegi rajal kaotsi ei läheks.

Sellel peaaegu 5-kilomeetrisel tõusude ja langustega ürgmetsa radadel  läks vaja vastupidavust, aga kõik tegid raja nurisemata läbi.  Tore oli turnida kitsukestel radadel iidsete puude all, kus ürgorus  vulises  kitsuke Ahja jõgi , hiljem aga lookles oru põhjas kuivanud  Hurmi oja.

Väikest kehakinnitust  võtsime  ja puhkepausi pidasime  kauni  Merioone liivakivi paljandi juures, kus väljavoolava allika juures ka ennast karastasime ja allikavett  rüüpasime.

Selline mägironimine võttis jalad ikka parasjagu  nõrgaks.   Edasine puhkus Palojärve ääres kulus marjaks ära: veemõnusid saime   nautida päris mitu tundi. Ilm oli suvine, vesi mõnusalt soe ja nii suured kui väikesed  hullasid vees  isu täis.

Meie laagripaik asus Tuuliku talu  looduslikult kaunis kohas. Osad tegid oma asemed palkmajja, osad jälle panid telgid püsti.   Küll oli nüüd  voli mööda muru lipata, siis jälle saunalaval higistada, vahepeal  grillilt kuume ampse suhu pista või vahukomme küpsetada. Ja lõkke äärest ei raatsinud veel hilistunnilgi lahkuda.

Ja kindlasti jäi kõigile meelde, kuidas  me püüdlikult savitöötoas perenaise Krista juhendamisel   savimeeneid ja/või nõusid valmistasime. Hiljem kui asjad ka ära glasuurime, on neist laste peredel suur rõõm ja üllatus, kui osavad me lapsed on.

Järgmine päev algas varahommikul pudruringiga ja asjade pakkimisega nagu alati. Otepää seikluspargi poole vurasime kartuses, et vihm paneb meie plaanidele veto peale. Aga rajameistrid olid optimistlikud ja vihmgi jäi üle.  Kolmel rajal läks lahti tõeline pingutamine ja higistamine- meie lapsed endale juba häbi ei teinud ja kõik  olid kangelase nime väärilised.   Otepääl oli ka meie viimane piknik. Jõudnud Tartusse tagasi, oli see omamoodi nagu ühest maailmast teise astumine. Rõõmsast ja ühisest mängumaailmast  tõsisesse ja asisesse argipäeva.  Suur tänu toetajatele võimaluse eest  nii  toredaid hetki koos toredate kaaslastega kogeda!